ÜLELEND

Ma tihti avastan ennast mõtlemas, et mida need inimesed mõtlevad sellel hetkel, kui nad korraldavad ülelennu?

Üks seltskond on saribroneerijad- neil on igasuguseid teenuseid vaja hetkeemotsiooni ajel, aga kui hetk on käes, siis… kas ei ilmu üldse kohale, ei teata ei enne ega pärast või ajavad mingit no nii ilmselget kamarajajura viimasel minutil, et paha hakkab ja siinkohal on inimeste fantaasia ikka äraütlemata lennukas, lihtsalt vahid neid juhmi näoga ja mõtled: “whattahell ma just kuulsin?!”

Teine kaader on klienditeenindajad ise. Aegu antakse sinna-tänna, aga siis tuleb hoopis raju reede või lihtsalt candy crush läks nii põnevaks, aeg kadus ootamatult käest. Lihtsalt oma suva järgi ei ilmuta kohale ja jäetakse klient ukse taha juhmi näoga..möhh.

Next level inimesed on need, kes ILMUVAD kohale, aga siis peenega teatavad umbes keset hooldust, et neil polegi raha, et äkki saaks kunagi hiljem maksta. Ja jälle vahid juhmi näoga..möhh..

Tippude tipp kodanikud:  jäävad võlgu ja haihtuvad kui magic. Pommita palju tahad- pole. Inimene on kadunud maamunalt- läinud! Pühitud. Ja jälle.. oled juhm..möhh! Mõni ilmub välja ka mõni-teine-homme.

Ühesõnaga, ma tahaks retsilt teada, mis teil seal peas toimub? Kas see on nagu adrenaliin, kui sul on stabiilselt tagumik must?

Kahesõnaga, “üks sitt EI-vastus on alati parem kui mittemidagi! “

Punkt.

Sharing is caring:
error0
Tweet 20
fb-share-icon20